Esimesed teated koolide kohta Mõniste piirkonnas

Esimesi õpetusi lihtrahvale andsid kirikusulased, kes õpetasid käske ja palveid. 1627. aasta maaderevisjonis mainitakse, et Sarus ei leidu ühtegi talupoega, kes oskaks meieisapalvet. Süstemaatilisele talulaste õpetamisele pandi alus 17. sajandi II poolel Rootsi võimu ajal väljaantud kirikuseadusega. B. G. Forseliuse poolt 1684. aastal asutatud seminaris hakati õpetama koolmeistreid talulaste õpetamiseks. Kujunes välja talurahvakoolide võrk.

Mõnistes peetakse koolihariduse andmise alguseks 1730. aastat, kui asutati esimene mõisakool.

Seaduslik mõisa- ja külakooli tüüp loodi 1765. aasta koolipatendiga. Selle kohaselt võisid vanemad, kes oskasid lugeda ja tundsid katekismust, oma lapsi ise kodus õpetada. Laste jaoks, kelle vanemad ei saanud neid ise õpetada, pidid vähemalt viie adramaa suurused mõisad asutama kooli. Õppetöö kestis mardipäevast lihavõtteni. Kogumikus „Valgamaa“ on 1765/66. õppeaasta kohta välja toodud, et Mõniste 232 koolikohustuslikust lapsest oli koolis 70, ülejäänud olid kodusõppijad. 

Hargla kiriku visitatsiooni raamatus on 1786. aasta 23. märtsi andmed tubli Saru koolmeistri Tanni Henno hea õpetusliku taseme kohta. Ta õpetas lastele Koobassaare suures rehetoas lugemise kõrval ka kirjutamist. 

Koolihariduse edendamises oli palju takistusi: mõisnike ja pastorite suhtumine talurahvale hariduse andmisse ei olnud toetav, talupojad ei saanud aru hariduse vajadusest, valitses talurahva suur vaesus. Sajandi lõpu viljaikaldused ning sellega kaasnenud nälg ja haigused muutsid olukorra veel keerulisemaks. Hoolimata raskustest jäid Mõniste piirkonna koolid püsima.

19. sajandi algul Mõnistes ja Sarus koolimaju veel polnud. Õpetuse andmine toimus erinevate talude rehetubades. 

Andmed 1813/14. õppeaasta kohta tõendavad, et Hargla kihelkonnas oli 5 kooli, milles oli 382 koolikohustuslikku õpilast. Neist 142 õpilast käis koolis korrapäraselt, 240 last osales õppetöös mittekorrapäraselt. Sellest saab järeldada, et üle 60% õpilaste hariduse omandamine oli lünklik. 

Pärisorjuse kaotamine Eesti- ja Liivimaal tingis uue koolikorralduse. Liivimaa 1819. aasta talurahvaseaduse järgi oli esimeseks kooliastmeks vallakool. Kogukonna ülesandeks oli koolimaja ehitamine, korrashoidmine, sisustuse, küttepuude ja valgustuse muretsemine, õpetajale ka palga maksmine.

Mõniste piirkonna koolivõrk kujunes välja 19. sajandi lõpuks

Esimesed märkmed Mõniste valla Ädeste ja Lutsupalu koolide kohta on 1846. aastast. 

Lutsupalu kool asus umbes ühe kilomeetri kaugusel praegusest koolist Kuutsi palus, Silmissoodi ja ohvrikivi lähedal. Koolimaja olevat olnud kõrge puumaja, külm nagu küün. 1863. aastal hävis Lutsupalu kool äikese tõttu, misjärel ehitati uus maakivist hoone Kuutsile (praeguse Mõniste rahvamaja kivist esiosa). Seda kooli kutsuti Peetri kooliks.

1860. aastatest alates anti järjepidevalt kooliharidust Sarus.

Ädeste kool asus Ädestes, Peetri jõe kaldal. 1865. aastal olnud Ädeste kool kihelkonnas kõige parem, kuid hukkunud põletamise tagajärjel.

Pärast kooli põlemist hakati lapsi õpetama Liisa talus (umbes 300 m praegusest Mõniste koolist). 1890. aastast on Liisa koolist teada, et koolis õppis 33 poissi ja 59 tüdrukut. Õppetöö toimus vene keeles. Kooli juures ei olnud mingisuguseid õpikuid ega õppevahendeid, va viiul laulmise õpetamiseks. Õppimine toimus petrooleumlambi valgusel. 

Kui algas venestamisaeg, õpetati luteriusu koolides kõiki õppeaineid peale emakeele, usuõpetuse ja kirikulaulu vene keeles. 

1898. aastal võttis Mõniste valla volikogu vastu otsuse ehitada Kuutsile uus koolimaja. Mansardkorrusega maja ehituspalgid osteti mõisnik Eduard Von Wulfi käest ning I korrusel oli kaks magamistuba, köök, käimlad ja mõlemas maja otsas korterid õpetajatele ja kooliteenijale. Teisel korrusel oli õpetajate tuba ja kolm klassiruumi.

Koolis hakkasid käima Liisa ja Peetri kooli õpilased, kooli nimeks pandi Peetri- Liisa Algkool. Õpilaste arv oli 1899/1900. õppeaastal 122. 

Peetri-Liisa algkool

1917.-1919. aasta olid segased nii poliitikas kui ka koolitöös. Kõik koolimajas peatunud sõjapõgenikud ning venelaste ja sakslaste väeüksused lõhkusid kooli inventari ja lagastasid maja. Koolitöö oli lünklik järjestikku kahel õppeaastal. 1919. aasta II poolaastal oli koolimaja tihti suurtükitule all, seetõttu olid kõik aknad purustatud. Samal suvel tehti koolis niipalju remonttöid, et kool sai sügisel alata. Koolis oli kaks klassikomplekti, lapsed said 4-klassilise hariduse.

1920ndate teisel poolel kujunes probleemiks ruumikitsikus, sest avati V klass ning õpilasi tuli ka Saru ja Vastse-Roosa piirkonnast. Vaatamata püüdlustele viia kool üle Mõniste mõisa häärberisse, otsustas vallavolikogu koolihoone kuueklassiliseks ümber ehitada. Eesti Vabariik toetas ehitust 500 000 margaga. Koolimajal olid palkseinad, laastukatus, õliga immutatud põrandad. Klassiruumid olid avarad. Suure õpilaste arvu tõttu jäid kitsaks magamistoad ja toidusahvrid. Uued kooliruumid võimaldasid anda lastele kuueklassilise hariduse. 1930. aastail koolimaja vooderdati ja värviti. Maja ümber istutati kuusehekk ja rajati kooliaed.

Aastatel 1928-1935 tegutses kooli juures täiendusklass, kus oli võimalus õppida kodumajandust, käsitööd, kangakudumist, põllundust. 

Peetri- Liisa Algkool oli Mõniste piirkonna suurim kool, kus õpilaste arv koos täiendusklassi õpilastega oli 1934. aastal 182 õpilast. Heatasemeline õpetajate kaader tagas head õppetulemused. Kujunesid välja kooli traditsioonid. 1940. aastaks oli koolimaja korras, maja ümbrus heakorrastatud ja kooliaed rajatud. Eesti Vabariigi aastatel lõpetas Peetri- Liisa Algkooli ca 300 õpilast.

Eesti Vabariigi ajal, 1919. aastal, alustas tegevust Vastse-Roosa Algkool.

Koolid okupatsiooniaastatel ning nõukogude perioodil

1940. aasta kevadel lõpetas koolijuhataja enda kirjutatud kooli kroonikaraamatu sõnadega: „Ei tea, mis sünnib- Venemaa kommunistid okupeerivad Eesti! Mis saab koolitööst“.

Keeruline olukord tekkis 1944. aastal, kui rinne seisis Kuutsi ja Saru küla vahel 16 nädalat. Maja süütamine õnnestus küll ära hoida, kuid enamus akendest olid purustatud. 

Sõja järel kehtestati kohustuslik 7-klassiline haridus ja kooli nimeks oli Mõniste Mittetäielik Keskkool, hiljem Mõniste 7-klassiline Kool. Seoses üleminekuga 8-klassilisele haridusele 1961. aastal muutus kooli nimi Mõniste 8-klassiliseks Kooliks.

Mõniste koolis oli oma elektrijaamast tulev elektrivalgus juba 1950. aastal. Head võimalused olid kodukoha ajaloo ja kultuuriloo õppimiseks, sest Mõnistesse loodi oma külamuuseum. Ühe esimese koolina mindi Võru rajoonis üle ainekabinettide süsteemile. Mõniste Kooli lapsed osalesid alati laulu- ja tantsupidudel ning erinevatel rajooniüritustel. 

Nõukogude perioodi esimestel kümnenditel tuli õpetajatel täita palju külanõukogu ja kohaliku partorgi poolt antud lisaülesandeid: riigiobligatsioonide müük, loomade ja külvipindade loendus, poliitõppuste läbiviimine ja valimiste agitatsioon. Väga koormavad olid nii õpilastele kui ka õpetajatele pikaajalised koristustööd kolhoosis ja sovhoosis.

Õpilaste arv kasvas märgatavalt 1969. aastal Saru ja 1972. aastal Vastse-Roosa kooli sulgemise järel. 1986. aastal kasvas õpilaste arv ja ruumipuudus seoses kuueaastaste laste kooli tulekuga ning seetõttu viidi I klass Mõniste Lastepäevakodu ruumidesse. 

Mõniste Kool taasiseseisvumise järel ja tänasel päeval

1992. aastal viidi kool valla alluvusse. Sel perioodil tekkisid koolil sõprussuhted Soome Kaavi valla ja Norra Rogalandi maakonna talunike ning Kleppe kooliga. Koolile oli väga vajalik igakülgne abi õppetarvete, käsitöömaterjalide näol. Õpilased, õpetajad ja lastevanemad said vastastikuste külaskäikude ajal laiendada oma silmaringi ja näha inimeste elu heaoluriikides.

2005. aastal liideti kooli juurde lasteaed ja kooli uueks nimeks sai Mõniste Kool.

Kooli õpilaste arv, mis kümmekond aastat järjest oli 150 ringis, hakkas sajandivahetuse järel langema. 2015. aasta sügisel õppis Mõniste Koolis 68 õpilast ja lasteaias oli üle 20 lapse. 2024/2025. õppeaastal on koolis 47 õpilast ja lasteaias 33 mudilast.

Õpilaste toitlustamiseks on renoveeritud köök ja sööklaruum. 2008. aastal renoveeriti EAS-i  toel kohalik rahvamaja. Selles on loodud tingimused  kehalise kasvatuse tundide läbiviimiseks. Uuenduskuuri läbis 2010. aastal kooli spordiväljak, 2014. aastal rajati kunstmurukattega jalgpalliväljak ning 2022. aastal välijõusaal. Mõniste koolihoone soojustati 2022. aastal.

2016. aasast tegutseb kooli juures Muusikapesa, huvikool, mis pakub mitmekülgset pilliõpet. 

Rõuge Valla haridusvõrgu ümberkorraldamise tõttu lõpetas Mõniste kool tegevuse ja 1. septembrist 2024 tegutseme Rõuge Põhikooli Mõniste õppekohana ning lasteaed Rõuge Lasteaia Mõniste tegevuskohana.

 Mõniste õppekoha visiooniks on olla parim kool piirkonnas. Meie missiooniks on olla konkurentsivõimelist haridust pakkuv ja sotsiaalseid oskusi arendav kool, kus on hea õppida ja töötada.

Meie põhiväärtusteks on lapsekesksus, turvalisus, traditsioonid, koostöö ja looduslähedus. Koolis on võrdselt oluliseks peetud panustamist traditsioonide hoidmisse ja piirkonna ajaloo talletamisse kui ka kaasaegsete infotehnoloogiliste võimaluste arendamist ja innovatiivsetes arendustes osalemist.

Koolis töötavad õpiabi rühmad ja igal koolipäeval on avatud pikapäevarühm. Tugisüsteemidest rakendame veel konsultatsioone ja järelevastamist, õppeaine- või käitumisalast tugiõpet, individuaalset õppekava, vajadusel lihtsustatud õppekava, arenguvestlusi koostöös lastevanematega, individuaalõpet, väikeklassis õpet, üksühele õpet. Koostööpartnerite abil kasutame vajadusel sotsiaalpedagoogi, psühholoogi, lastekaitsetöötaja jt erialaspetsialistide tuge. Andekust püüame märgata ja toetada nii ainetundides kui ka huviringide töös, lisaõppe ja TÜ teaduskooli abil. Aktiivselt tegutsevad noorkotkad ja kodutütred. Koolis on avatud distantsõppe suund. Nii koolis kui lasteaias väärtustatakse võru keele ja omakultuuri hoidmist. Siinne keskkond soodustab õuesõppimist. Aktiivselt on osaletud keskkonnaharidusprogrammides.

Kooli tugevusteks on õpetajate koostöö iga õpilase arengust lähtuval õppe- ja kasvatustööl ning õppetööd toetaval projektitööl. Meil on mõnus õpi- ja töökeskkond. Meie kooli iseloomustab spordi-, laulu- looduse- ja omakultuuri lembus.