Ajalugu

Rõuge kooli ajaloolised eelkäijad 17. sajandist 20. sajandi alguseni

Rõuge hariduselu ajalugu selliselt, nagu see on esitatud kooli 2008. aasta sügisel ilmunud, kooli 320.aastapäevale pühendatud almanahhis.

Teksti on koostanud Uno Ojala - kodu-uurija Rõuge vallast Pärlijõelt.

Rahvakoolide sünd ja esimene kihelkonnakool (1688-1836)

Poiste kihelkonnakoolist kõrgema algkoolini (1846-1919)

Rõuge mõisa- ja vallakool (1728-1919)

 

Rahvakoolide sünd ja esimene kihelkonnakool (1688-1836)

Käesolevaks ajaks on Rõuge lastele kooliharidust antud enam kui kolm sajandit. Siinse sügavate järvede ja orgudega looduskauni paiga eeldused tõmbekeskuseks kujuneda ilmnesid juba muinasajal, mil hilise rauaaja asula juurde kerkis 8.-11. sajandil muinaslinnus.
Esimesed teated Rõuge mõisast pärinevad keskaja lõpust, aastast 1544. Uus mõisaomanik Georg Kursel olnud siin 16. sajandi keskpaigas üks esimese kiriku rajajaid. Mõisast eraldati kirikumõisa (pastoraadi) maad ning järgneval sajandil, pärast Vastseliina kihelkonna eraldamist, kujunes välja Rõuge kirikukihelkond.

Kõigil Rõuge kogudust teeninud pastoritel on teeneid kihelkonna hariduselu edasiviimisel. Neist laiemalt on Eesti kultuuriloos tuntumaks saanud Georg Goffried Marpurg (siin ametis 1811-1836), Karl Gottlieb Reinthal (1828-1836 pastori abi; 1836-1844), Rudolf Gustav Hollmann (1844- 1858), Fr. August Wilhelm Hollmann (1859-1973), Rudolf Gottfried Kallas (1887-1901). Rõuge mõisaomanikest paistavad ajastu seisuspiire ületava inimsõbralikkuse poolest ja talurahvahariduse edendajatena silma von Dinggrafferid, von Freymannid ja alates 1820. aastast von Samson-Himmelstiernad

Rõuge majanduslikule ja vaimsele tõusule on kaasa aidanud soodne geograafiline asupaik. Kahte lähestikust sama nimega mõisat läbis aastatel 1730-1820 Riia-Pihkva vaheline postimaantee. Mitmete teede ristumispaigas asuvast Rõugest kujunes XX sajandi hakul üks Võrumaa kohalikest keskustest, mida kirjeldavad tabavalt kirjanik Karl Arthur Adsoni kirjaread: „Siin asus kihelkonna süda oma kolme kiriku, kolme kooli, kahe kõrtsi, kolme surnuaia, apteegi, arsti, kaupluse ja muuga."

Laiema tuntuse osutatud koolidest sai kahtlemata Rõuge poiste kihelkonnakool ja selle kauaaegne legendaarne õpetaja ja kihelkonna köster Adolf Assor elas (eluaastad 1857-1934).
Paikkonna sündmusterohkest kooli- ja haridusloolisest minevikust on avaldatud trükis mitmeid mälestusi, artikleid ning ülevaateid, mille autoritest on tuntumad endine õpilane ja õpetaja Peeter Org, keelemees Mathias Johann Eisen, kirjanik Karl Arthur Adson, üliõpilasena Jakob Tiivoja, õpetaja Julius Pajumäe jt. Rõuge hariduselust ja koolimeestest leidub teavet rahvahariduse ja pedagoogika ajaloolased Lembit Anderseni ja haridustegelase ning pedagoog Ferdinand Eiseni uurimustes.
Varasemas traditsioonis arvati Rõuge kooli eelkäijaks üksnes 1846. aastal asutatud poiste kihelkonnakooli. 1978. aastal aga jõuti tõdemuseni, et kohaliku rahvakooli juured ulatuvad Rootsi aega.
Vääriliselt tähistati kooli 290., 300. ja 315. aastapäeva kooli kokkutulekuga. Ehkki kooli algusaega on pedagoogikaajaloo uurijate poolt aegade kestel siia-sinna nihutatud, leidub alus, mis annab põhjust Rõuge Põhikooli 320. aastapäeva tähistamiseks just 2008. aastal.
Rootsi ajal olid Eesti talurahvale koolihariduse andmisest huvitatud talurahva kaitseks välja astunud kuninglik riigivõim ja luteriusu kirik. Tarvidust äsjaliidetud Liivimaa aladel igasse kihelkonda kool rajada eeldas juba kindralkuberner Johan Skytte juhtimisel välja töötatud ning 13. augustil 1634. aastal kuninga poolt kehtestatud Liivimaa konsistoriaal- ja visitatsioonikorraldus. Alates 1650. aastast hakati siinses kubermangus järjekindlamatl nõudma noortele katekismuse (ristiusu põhitõdede) õpetamist köstrite kaudu.
Ulatuslikuma talurahvakoolide võrgu tekkimine Liivimaal saavutati kindralkuberner J. J. Hastferi nõudmisel, mil rüütelkonna maapäeva otsusega 1687. aastast tuli iga kiriku juurde kool rajada ning igas maa koguduses ametisse panna köster, kes võiks ühtlasi ka kooliõpetaja olla. Nõnda hakkas, 17. sajandil rahva hulgas levima lugemisoskus. 
Rõuge koguduse abielu-, sünni- ja surmameetrika (1661-1696) sissekannete põhjal võime jälgida aastatel 1676-1693 köster Reinu perekonnasündmusi, kuni tema surmani. Köstri amet kätkes tollal sageli ka koolmeistrikohustusi, mis nähtub ka Rõuges 11. veebruaril 1689 korraldatud kirikuvisitatsiooni protokollist. Pastor Johan Nicolaus Hardnungeni vastusest selgub: „Rõuges, niisamuti Roosa mõisas, on olemas koolmeister; oskavad lugeda ja on piisavalt hoolsad." 
See algallikale tuginev kooli esmamainimise fakt leidis 1989. aastal kajastamist kahes teineteisest sõltumatus uurimuses. Samas ei saanud tollal veel kinnitada ega ka välistada, et kooli peeti siinmail juba varem. Täiendavad uurimused annavad põhjust oletada, et hariduskolde rajamist alustati Rõuges juba varem.
Liivimaa Eesti ala mandrikihelkondades oli 1688. aasta kevadeks enamikus (41-st 31-s) kool asutatud. Mõisate reduktsiooni (tagasivõtmine riigile) käigus lasti sellel ajal kaks aastat varasema kuningliku korraldusega välja mõõta ¼-adramaalised koolimaad. See lõi võimaluse ametisse seatud koolmeistrite tasustamiseks.
Rootsi Riigiarhiivis leiduvas 1688. aasta adramaarevisjoni protokollis 12.-16. septembrist nähtub, et Rõuges oli ¼-adramaaline koolimaa eraldatud Haanja mõisa maadest.
Ajalooarhiivis säilinud Rõuge mõisa ja pastoraadi plaanilt (1684) näeme, et köster Reinu elamu ja maa asusid kirikust ida pool. Koolimaja pole sellele plaanile kantud. Praeguse vallamaja asupaigas mäel kasvasid pärnad. 
Ligi kolmveerand sajandit hilisemal ajal leidus aga Tartu-Pärnu majandusvalitsuse arhiivis Rõuge pastoraadi plaan (1688), millele maamõõtja Peeter Beckman oli kandnud mainitud köster Reinu elamu ja veel teise koolitare (Schul Stube). Too tare asunud ühel mäel Suurjärve kaldal 210 küünart maanteest lõuna pool. Pärast köster Reinu surma on varasema säilinud meetrika põhjal täheldatav koolmeister Mello Jaani poeg Jaagu tegevus. Pole välistatud, et viimane aastatel 1691- 1693 õpetas Sänna mõisa lapsi, olles armulaual käijatest kirjas kui pedagoog Jaak.
Põhjasõda (1700-1721) katkestas ajutiselt koolide tegevuse, kuid juba 1718/1719. aasta talvel on köster Han kihelkonnakoolis (köstrikool) õpetanud kümmet poissi. Sõja ajal (1712) toimetasid Kooli Jaak ja köster Han Rõuges hädaristimisi ja võimalik, et teisigi usutalitusi. Koolmeistri kohustused pidi vastu võtma ka Han-i asemele astunud köster Mik, kes kooli pidamiseks kirikust üle poole versta kaugusele väikese klassitoaga koolimaja ehitas. Taolisi kihelkonnakeskuse koole on nimetatud ka köstrikoolideks või kirikukoolideks (Küsterschule, Kirchenshule). Samas oli kirjaoskuse levikuga pandud alus laste koduõpetusele. 1729. aasta 30. septembril, mil oli käimas Rõuge kiriku ehitus, valiti kihelkonna mõisaomanike poolt kirikukonvendil kihelkonna koolmeistriks Jüri Ignats (u 1687-1766). Üsna tõenäoliselt oli ta haridusloos tuntud B. G. Forseliuse seminaris õppinud Kambja köstrist koolmeistri Ignatsi Jaagu (u 1670-1741) vend. Aastatel 1719-1724 elas Jüri Ignats venna juures Kambjas.
Koolivisitatsioonil (1736) hinnati Jüri Ignatsi oskusi lugemises, kirjutamises ja laulmises heaks, tema õpetuse alla oli antud 24 last. Koolmeistri tasu moodustasid ¼-adramaaline palgamaa, pool köstri külimittudest ja 5 rubla kirikukassast.
Iga õpilase pealt sai ta lisaks 2 koormat küttepuid, 4 kopikat valgustuseks ja 1 külimitu vilja kaljaks. 18. sajandi keskpaigaks oli kihelkonnakeskuse kool laste arvult (4) kokku kuivanud, sest vanemad eelistasid vähem kulukais mõisakoolides lapsi õpetada lasta.
Kindralkuberner Georg Browne'i 1765. aasta koolipatendis nõuti lisaks mõisakoolidele kirikute juurde koolide asutamist lastele, kes miskipärast mõisakooli ei pääsenud või pärast seal käimist edasi õppida tahaksid. Patent avaldas olulist mõju ka Rõuge hariduselu edendamisele.
Mõneks aastaks tõusis Rõuge kihelkonnakooli populaarsus, kui 1765. aastal seati ametisse köstri poeg, noor 19aastane koolmeister Peter Kersten. 11. detsembril 1766. aastal koolivisitatsiooni korral õpetas ta 71 õpilast. Ent 1776. aasta kirikuvisitatsioonil tõdetakse juba selle kooli tegevuse lakkamist, kuna kaheksa aasta eest antud koolimaa saksa köstri kasutusse. Aasta hiljem ametisse astunud pastor Anton Fr. Bornwasser väidab koguni, et kihelkonnakooli (Kirchspielschule) pole Rõuges kunagi olnud.
1811. aastal Rõuge pastoriks asunud G. G. Marpurg rakendab vahepeal köstri ametit pidanud Peter Kersteni taas koolmeistri kohustustesse. Esimesel koolitalvel õpetas köstrist koolmeister koguni kümnele poisile kirjutamist ja veidi rehkendustki. Edaspidi kujuneb kihelkonnakoolist väikese pastoraadi mõisa ja hiiglasliku Haanja kroonumõisa Ala-Kolga laste ühine õppekoht, mis on tuntud kui kirikukool. Kui aga Kokemäel asunud vana koolimaja 1828. aastaks lõplikult lagunes, jäid pastoraadi lapsed, kelle arv ületas peagi 40-e, valdavalt koduõpetusele. Alles 1836/1837. aastal said nad võimaluse õppida Rõuge vallakoolis, mida nad hea meelega tegid.

Poiste kihelkonnakoolist kõrgema algkoolini (1846-1919)

Talurahva vabastamine pärussõltuvusest 19. sajandi teisel kümnendil avas talurahvahariduse edendamiseks laiemad väljavaated. Tekkis vajadus kirjutamist oskavate haritud ametimeeste (vallakirjutajad, koolmeistrid jt) järele, vabanenud talurahva hulgas ilmnes kasvav hariduspüüd.
Liivimaa 1819. aasta talurahvaseaduse kohaselt tuli igas 2000 meeshingega kihelkonnas asutada teise astme rahvakoolina kihelkonnakool (Parochialschule). Esimesed taolistest olid asutatud juba 19. sajandi esimese kümnendi keskel praost J. P. Rothi poolt Kanepis ning pastor Chr. T. Richteri poolt Viljandis. Järgnevalt avati taolised Tormas 1820, Laiusel 1822, Palamusel 1824, Harglas 1829, Põlvas 1833, Vastseliinas ja Karulas 1834.
Pastor G. G. Marpurg tegi katse seaduses ette nähtud kooli ellu kutsuda juba 1821. aastal. Kihelkonna kirikukonvendil tehtud otsus remontida uueks teise astme talurahvakooliks üks köstri majapidamise kõrvalhoonetest täidetaksegi, kuid see koolitare jääb tühjaks. Järgmisel kevadel aga on pastor kihelkonna kirikukonvendil oma aruandes sunnitud tunnistama, et ühtki poissi õppima ei saadetud. 
Ka pastori abilise kohale asunud Karl Gottlieb Reinthal tegi 1830. aastal kirikukonvendil kooliasjus ettepaneku kolmeaastase kursusega kihelkonnakool asutada. Tema isiklikul algatusel peetud vastava õppekursusega erakool aastatel 1831-1834 külakoolmeistrite ettevalmistamisel ei saanud järgnenud ikaldusaastate tõttu valdadelt ega mõisatelt jätkamiseks toetust. Kahte ametikursuse läbi teinud õpilast, Peter Tolgat ja Jaan Kõivu, näeb hiljem kooliaruannetes Vastse- ja Vana-Kasaritsa õpetajatena. Vastavalt Tartu-Võru ülemkirikueestseisjaameti korraldusele 14. novembrist 1844 otsustati sama aasta 30. detsembril kokku kutsutud Rõuge kihelkonna kirikukonvendil siia seaduse järgi nõutud kihelkonnakool asutada. Määrati kindlaks maksimaalne õpilaste arv (50) ja kavandati vastava koolihoone ehitamist. Pastor Rodolf Gustav Hollmannile tehti ülesandeks välja töötada koolikorralduse ja eksamineerimise kava.
Oma kavast ja ettevõtmistest kihelkonnakooli asutamiseks Rõuges tegi R. G. Hollmann 10. jaanuaril 1847 ettekande Õpetatud Eesti Seltsis ja avaldas selle ajalehe „Inland" lisas. 
Ettekandes lükkas ta ümber levinud eelarvamuse, nagu võiks uutes koolides antav kõrgem haridus talurahva lapsi nende seisusest võõrutada. Ta rõhutas, et koolis peab õpetama õpilasi oma mõtteid nii suuliselt kui ka kirjalikult väljendama, ning et mõtlemise arendamiseks on tarvilik raamatud muretseda. Seejuures peaksid õpilased tingimata õppima tundma Tallinna murret (revalestnische Dialekt), sest tartumurdelisi tarvilikke raamatuid olla vähe.
Rõuge poiste kihelkonnakool alustas õppetööd 1846. aasta detsembris 25 õpilasega köstri õlgkatusega elumaja ruumides. Kavandatud kihelkonnakooli hoone jäi ajahädade (viljaikaldused ja haigusepideemiad) tõttu tegemata. 1850. aastal valmisid leerimaja juurdeehitusena kihelkonnakooli ruumid, milles klassitoa ruumala oli 3609 kuupjalga. Klassiruumil oli savipõrand, mis lagunemisel paigati tellistega ja kaeti alles paarikümne aasta pärast laudadega. Kui 1873. aastal valmis uus leerimaja, õppimistingimused avardnesid ning õppurite arv tõusis üle 40.
7. veebruaril 1883. aastal põles vana puust õlgkatusega koolimaja maani maha. Tulesäde süütas arvatavasti õlgkatuse. Kahjutules hävisid kõik õppevahendid, sh klaver, samuti köstri ning koolmeistrite vara.
Maha põlenud koolimaja asemel valmis samal aastal nelja kuuga uus kahekorruseline telliskividest koolimaja. Hoone projekteeris ja ehitas pastor Traugott Hahnile tuttav Põltsamaa kihelkonnakooli juhataja Gustav Beermann (1832-1917), kes suvisel ajal tegeles vajadusel kirikute ehitamisega. 19. oktoobril 1883. aastal sisse õnnistatud koolihoone läks valdadele ja mõisatele maksma 18 000 rubla hõberahas. Ehituskulud, mis olid kavandatud 15 000 rubla, kanti valdade ja mõisate vahel pooleks. Uues hoones oli kolm klassituba, kaks magamisruumi ja köstri ning õpetajate korterid. Ruumid olid arvestatud vähemalt 100 õpilase vastuvõtuks.
Tänavu täitub põhjaliku uuenduskuuri saanud koolihoonel 125 aastat teenistust haridustemplina. Tänu avaratele ruumidele kasvas õpilaste arv 1882/1883. aasta 34-lt õpilaselt 1883/1884. kooliaastal 60-le. 1886/1887. kooliaastal tõusis õpilaste koguarv 110-ni, nende hulgas viis omal kulul õppivat poissi ja esmakordselt 22 tüdrukut.
Alguses jätkus uues koolimajas õppetöö kolme klassi ja kolme õpetajaga, 1986. aastal muudeti kool neljaklassiliseks. Järgmise aasta 1. jaanuaril oli õppureid aruande järgi 115, neist 94 poissi ja 11 tüdrukut. 1898. aasta 1. jaanuaril oli Rõuge kihelkonnakooli õpilaseks ainult 127 poissi.
Siinkohal väärib kõrvalevaates märkimist aastatel 1875-1900 tegutsenud Rõuge tütarlaste kihelkonnakool, mis rajati eelkõige kiriku eestseisja, Rõuge mõisaomaniku Otto von Samson-Himmelstierna algatusel ja otsesel toetusel. Koolile annetatud Jaanipeebu 18 talu maal õnnistati sisse 29. septembril 1875 uus koolimaja. Esimest talve õppis 11 tüdrukut, kuid 1886/1887. kooliaastaks kasvas kahes jaos kolm aastat õppivate tüdrukute arv 34-ni.
Erinevalt poiste kihelkonnakoolist, kus sooja toitu tegid mõnikord vanemad õpilased, pakuti tütarlaste kihelkonnakoolis kasvandikele päevas korra sooja toitu. (Kas sellest mitte rahvasuus tuntud Pudrukooli nimetus? Samas leidus vallas Pudro talu.) Tütarlaste koolil olnud oma majapidamine, kus muu seas 4 lehma peetud ja muudki talupidamises tarvilikku õpetati. Koolis õpetasid algusest peale õpetajatest perekond Johannes ja Marie Treu. Õpilasi oli paarikümne ringis. Emakeelseid tunde oli nädalas 31, lisaks veel 6 saksa keele tundi. M. Treu surma järel 1900. aastal kooli tegevus katkes.
R. G. Hollmanni 1846. aastal koostatud Rõuge poiste kihelkonnakooli õppekava hõlmas järgmisi aineid: 
1) lugemine (kahes põhidialektis),
2) kirjutamine, ka vabal teemal,
3) usuõpetus ja see ilus kirikulaul,
4) rehkendamine.
Rõhutati, et õpetuses tuleb panna pearõhk kristlikule eluviisile ja isamaa-armastusele. Geograafia õpetamist alustas kirikuõpetaja ise kohe esimesel koolitalvel, kinkides koolile gloobuse ja seitse seinakaarti.
1857/1858. kooliaastal on 12 kihelkonnakooli poissi kevadel eksamineeritud laulmises ja kirikuviiside tundmises, piibliloos, usuõpetuses, mõlemas dialektis lugemises, kalligraafias, ortograafias, rehkendamises ja geograafias.
1860. aastal vabatahtlikult katseliselt sisse viidud saksa keel võõrkeelena edeneb sedavõrd, et 1863. aasta kevadel sooritati eksamid täielikult saksa keeles. Samas eeldati õppetöös täiesti piisavat emakeele tundmist. Rõuge kihelkonnakoolis õppinud ja pärast siin teine koolmeister, hilisem Tartu Õpetajate Seminari (I) õpetaja Peeter Org (1849-1908) kirjutas oma esimesest koolitalvest (1863/1864) mälestustes: „Pärast jõulu pidime ka piiblilugu saksa keeli õppima, niisama ka rehkendust, laulmist ja geograafiat. Eesti keele tundisid polnud ühtegi, ei kuulnud ka ühtegi eesti keele laulu - kõik puhtas saksa keeles. Igal hommikul oli tõlkimine, kas saksa keelest eesti keelde Kurtzi piibliloo järgi või eesti keelest saksa keelde Uue Testamendi järgi." 
Keeleõpetus seisis koolis sellisel tasemel, et järgnevalt tuldi Rõugesse õppima mõnikord ainult keeleoskuse saamiseks õpetajate seminari astumiseks.
Järgnevalt kuulutati 1872. aastal kihelkonna koolikonvendil saksa keel alamas astmes õppeaineks, ülemas astmes aga õppekeeleks. Kui 1878. aasta koolikonvendil saksa keele juurutamise tarvitamise kohta kahtlust avaldati, vastas konvent tõrjuvalt: „Kellele ei meeldi Rõuge kooli korraldus, see viigu oma laps mujale kooli."
1873. aastast alustati koolis vene keele õpetamist ja kümme aastat hiljem ulatus riigikeele nädalatundide arv mõlemas astmes üheksani. Kui rahvakoolid Balti kubermangudes 1885. aastal Rahvahariduse ministeeriumile allutati, sai kihelkonnakooli õppekeeleks kahe aasta pärast vene keel. Saksa keel keelustati ja eesti keelt salliti ainult usuõpetuse ja kirikulaulu õpetamisel. Ometi kujunesid ärkamisajale järgnenud aastad 1883-1888 Rõuge poiste kihelkonnakoolile omamoodi hiilgeajaks. Naaberkihelkondade vabakursuslasi oli Rõuges varemgi õppinud. Nüüd tuldi siia haridust nõutama Irboskast, Ostrovist, Põhja-Tartumaalt ja Lätist isegi Riiast. Kooliuksed avati raha eest õppivatele tüdrukutelegi.
Tänu võimekatele õppejõududele säilis kooli hea kuulsus ka läbi venestusaja.
Uue kalendri järgi 27. veebruaril 1918. aastal tegi koolijuhataja A. Assor kihelkonna koolivalitsusele ettepaneku võtta koolis üleüldise õppekeelena tarvitusele eesti keel, jättes vene ja saksa keelele kummalegi kolm nädalatundi. Koolivalitsus nõustus ja palus koolijuhatajat tuleval nädalal õppetööd jätkata uue tunniplaani järgi.
Rõuge kihelkonnakooli lõpetanute koguarv ei ole teada. Kõrgelt võib õppeasutust hinnata koolmeistrite ettevalmistamisel. 1869/1870. kooliaastal oli kihelkonna 27-st vallakooli õpetajast ja nende abidest 14 kohaliku kihelkonnakooli kasvandikud. Eesti Vabariigi algusest, 1939. aasta põllumajandusloenduse andmetest nähtub, et endise Rõuge ja Sänna mõisa piirkonnas elanud talumeestest omasid vähemalt 25 kohaliku kihelkonnakooli haridust.
Kümnekonna kihelkonnakooli haridusega talupidaja hariduse omandamise kohta ei mainita.
Rõuge poiste kihelkonnakooli õppetöö läbiviijaiks ja juhatajateks olid pastori järelvalve all köstrid. Neist esimene vallandati, kahe järgneva koolimehe teenistusajad kujunesid aga pikaks: Johann Bannhardt aastatel 1846-1848, Michael Sperrlingk 1849-1890 ja Adolf Assor 1891-1919. Viimane jäi kooli juhatajaks ka edaspidi, kui 1919. aasta sügisel reorganiseeriti senine kihelkonnakool kuueklassiliseks kõrgemaks algkooliks, mille algklassid (1.-4.) töötasid Jaani-Peebu koolimajas. Koolijuhi kohalt 1925. aastal lahkunud Adolf Assor jätkas usuõpetuse õpetajana ja jäi puhkepalgale 1929. aastal. 
Tartus saksakeelse kreiskooli lõpetanud M. Sperrlingk pidas koos abikaasaga veel väikest saksakeelset erakooli „väikesakslastele", kus õppis ka jõukamate eestlaste lapsi. Cimze Valga Köstrite ja Kihelkonnakooli Õpetajate Seminari kasvandik A. Assor viis aga ranguse ja õpetajaskonna valikuga kooli õppetöö tunnustatavale tasemele. Mõlema vana kooli pedagoogi karistusabinõud võivad tänapäeval tunduda küll liialt toorestena (juustest kiskumine, nuudi kasutamine), kuid eksimuste eest õiglane karistamine oli tollal üldlevinud tava. Meenutagem seejuures kasvõi kirjandusklassikast tuntud Joosep Tootsi tempe ja köstri meelepaha ning püha „viha" ning muret, kui inimlaps „oma hinge eest hoolt ei kanna." 
Kahes jaos õpetamiseks kasutasid köstrid abilist, kellest sai kindla ametipalgaga nn teine koolmeister. P. Bannhardti abistas vend Peter Bannhardt (1846/1847). M. Sperrlingki ajal olid teiseks õpetajaks J. Eduard Heldt 1863/1864, Bernhard Stern (1865-1868), mõlemad Valga Köstrite ja Kihelkonnakoolmeistrite Seminari tunnistusega, John Kurrik (1868-1878), Viljandi kihelkonnakooli lõpetanud, Peeter Org (1873-1878), kohaliku kooli kasvandik, J. Raudsepp (1878-1880) Tartu Hollmanni Õpetajate Seminari haridusega, R.Joakit (1881), kes eksamineerimata ja Adolf Assor (1881-1890).
Pärast kolme klassiruumiga koolimaja valmimist 1883. Aastal võeti ametisse kolmaski õpetaja Johann Hain (ametis 1883-1887) ja 1887. aastal neljaski koolmeister August Riikmann (1887/1888) vene keele õpetajaks. Lühemat aega õpetas vene keelt ka õpetaja August Grepp (1888-1891). 19. Sajandi viimasel kümnendil toimunud koolmeistrite vahetused ei riivanud õppetööd, vaid selle tase koguni tõusis.
Köstrist koolijuhi A. Assori kõrval õpetasid pärast M.Sperrlingki surma (1890) Toomas Uustalu (1891-1895), August Perli (1891-1895), Hans Leisson (1895-1909), Samuel Songi (1895-1900), esimene Hollmanni Tartu Õpetajate Seminari (I), ülejäänud venestusaegse Tartu Õpetajate Seminari (II) lõpetanud.
1900. aastal tuli S. Songi asemele endine kooli kasvandik Tartu Õpetajate Seminaris (II) kutse omandanud Jakob Anton. Seltsitegelasena, armastatud koolimehe ja tulise isamaalasena suutis ta venestuse kiuste kasvatada ausaid eestimeelseid noori, kellest mitmed tema elukutse valisid. Kirikuõpetaja Franz Hollmann paigutanud sõjaväljalt tagasitulnud „ohtliku õpetaja" 1917. aastal Vana-Roosa valda Miku kooli. Kohaliku seltsielu aktiivse juhina paistis silma ka õpetaja Gustav Saar, kelle ametistaaž küündis 45 aastani (1900-1954). 
Sellel ajal, kui G. Saar 1914. aastal mobiliseerituna sõjaväljal viibis, täitis kahel kuul tema kohustusi koolis esimene naisõpetaja Liisa Kakko.
Õpilaste arvu kasvu tõttu üle 170 otsustas koolikonvent 16. septembril 1916. aastal Rõuge kihelkonnakooli neljakomplektiliseks (neljaklassiliseks) muuta ja taas neljanda õpetaja ametisse seada. Järgmisest sügisest võttis õppejõudude A. Assori ja G. Saare kõrval 30. augustil 1917 koolis abikoolmeistri kohustused kanda kodukooliõpetaja Lucia Tschuchna ja s.a. 15. septembril Cecilia Mühlberg. Tollane Rõuge õpetajaskond oli kohaliku seltsielu tuumikuks ja edasiviijaks. Kuulsate koolimeeste elulood väärivad põhjalikumat tundmaõppimist ja meenutamist. Rõuge kool on endisi õpetajaid kooli tähtpäevadel mälestanud ja võtnud koos vallavalitsusega hoolt kanda nende kalmutähiste taastamise eest.

Rõuge mõisa- ja vallakool (1728-1919)

Aegade kestel on Rõuge Põhikooli koolipiirkond kasvanud valla laienemisel sellel alal tegutsenud endiste vallakoolide liitmisega. Nõnda ühendab kool kunagi tegutsenud Sänna, Vastse-Nursi, Vana-Nursi, Viitina, Ristemäe ja valdavalt ka Haanja Koke kooli piirkondi. Haridusloo järjepidevuse tähenduses võib neidki koole pidada nüüdse vallakeskse kooli eelkäijateks. Alljärgnevalt antakse põgus tutvustus eelkõige endises Rõuge mõisas ja selle piires moodustatud vallas tegutsenud rahvakooli minevikust, märkides ära üksnes hiljem liidetud õppeasutuste teadaolevad esmamainimised.
Esimene viide Rõuge mõisakooli võimalikule tegevusele pärineb 1728. aasta kirikuvisitatsiooni protokollist. Selles märgitakse Roosa mõisakooli järel: „Härra kapten [Karl Otto von] Dinggraffen laseb ka mõisas lapsi õpetada." Regulaarsele kooliõpetusele osutab veel mõisa koolmeister Jakapi korduv mainimine koguduse meetrikakannetes. 
Samast ajast (1727) pärineb ka Viitina kooli esmamainimine: „Ka inspektor Turk pidavat talulapsi ühes külakoolis õpetada laskma." 1729. aasta paiku algas mitmete allikate andmetel regulaarne koolitöö Nursi mõisas. 1736. Aasta koolivisitatsioonil nimetatakse esmakordselt Sänna kooli. Haanjaski algas laste õpetamine nähtavasti enne, kui seal 1740. aastatel koolmeistrit märgitakse.
Kindralkuberner George von Browne'i koolipatent 1765. aastast kohustas kõiki vähemalt viie adramaalisi mõisaid oma rahvakooli asutama. Kooliaja pikkus määrati mardipäevast (10. nov) lihavõttepühadeni.
Järgnenud koolivisitatsioonil 1766. aasta detsembris selgub, et Rõuge mõisakoolis õppis 24 last. Kogu kihelkonnas tegutses kirikukool ning 15 mõisa- ja külakooli, kus õppis 518 last.
Edaspidi saame siinse kooli püsimist hinnata kümneaastaste vahedega kiriku- ja koolivisitatsiooni protokollidest (1776, 1786). 1786. aastal õpetati Rõuge lapsi selleks kohandatud mõisa rehes, õpetust jagas koolmeister Suure-Ruuga Hanni Jakap, kes sai selleks ajaks mõisalt ülalpidamise ja veel ühe rubla rahas.
Iga-aastased pastori koostatud ja kihelkonna kooliaruanded kinnitavad mõisakooli pea katkematut regulaarset tegevust alates 1792. aastast. Sellel ajal kui kogu kihelkonna hariduselu teeb 1801. aastal ning järgnevaltki ikalduste tagajärjel vähikäiku, laseb Rõuge mõisaomanik Freymann õppimas käivaid lapsi toetada toidu ja riietegagi. Sellele vaatamata katkes 19. sajandi esimese aastakümne lõpul õppetöö ka Rõuge mõisakoolis. Kuigi mõisas oli sisustatud ruum laste õpetamiseks, tunnistas koolmeister Hantimikko Jaan 1815. aastal pastorile, et ta ei õpeta seal, vaid rändles õpetades mööda hajatalusid ja külasid. Sama jätkus ka pärast seda, kui mõis sisustas kooliruumi Nitso karjamõisas. Seetõttu pole põhjust imestuseks, miks ta kooliaruandes esineb (1817/1818) Hino Jaani, teisel korral (1823/1824) Ruga Jaani nime all.
Liivimaa 1819. aasta talurahvaseadusega nähti ette kaheastmeline talurahvakoolide võrk. Esimese astme moodustas valla kogukonna ülalpeetav vallakool, mis tuli asutada igas 500 meeshingega vallas. Väiksemad vallad võisid pidada teistega ühist kooli. Valla kohustuseks sai siitpeale koolihoone ja õpetajale elamiseks tarvilike kõrvalhoonete ehitamine, klassiruumide sisustamine, küttepuude ja valgustuse võimaldamine ning õpetajate tasustamine.
1836/1837. koolitalveks oli valminud täiesti uus koolimaja Väike-Ruuga külas, see maja mõõtudega 5x31/2 sülda võttis vastu ka Rooksust ja mujalt pärit kirikumõisa lapsi.
Ehitusmaterjali oli võimaldanud mõis, ehitas aga vallakogukond.
1870. aastal ehitas Rõuge vald uuema koolimaja Jaanipeebu koolitalu maale. Majas oli klassituba 4752 kuupjalga ja kõrgus 95/12 jalga. Suurim laste arv, keda klassituba oli mahutanud, oli 41. 1879. aastal tegi vald koolimajale juurdeehituse. Kogu maja ehituskulud rehkendati 1457 rubla 76 kopikat. Klassiruumi arvestati 60-le õpilasele. Neid õppis 1881/1882. Kooliaastal 50, kellest 28 poissi ja 22 tüdrukut. On tähelepanuväärne, et valdav osa lastest jäi talvel (internaati) öömajale. Ainult 3 poissi ja 1 tüdruk käis iga päev kooli kodunt.
Pärast kooli üleviimist endise kihelkonnakooli punastest tellistest majja kasutati Jaanipeebu koolimaja koolmeistrite korterina.
Rõuge mõisa- ja hiljem vallakoolis on õpetajaid töötanud suhteliselt vähe. Alljärgnevas mitte täielikus loetelus esitatakse nende nimed ja teadaolevad tööaastad ning hariduse andmed alates 1810. kuni 1918. aastani. 
Hantimikko Kristjan 1810/1811
Hantimikko (Hino, Ruga) Jaan Kroon 1811-1835
Kristjan Kroon 1835-1841
Jaak Pees 1841-1848
Peter Voitka 1848-1857
Juhan Toom 1857-1885
Karl Toom 1885-1893
Jakob Lust 1893-1897
Johan Kirschenberg 1897-1901
Jakob Teder 1901-1904
Jaan Heidof 1904-1911
Herbert Volmer 1911-1912
Minna Herne (sündinud Kõiv) 1912-1915
Karl Prants 1915-1916
Juhan Zopp 1916-1918

Kristjan Kroon oli sunnitud ameti maha panema puuduliku laulmisoskuse pärast. Kauaaegne kooliõpetaja Juhan Toom oli ise Rõuge kihelkonnakooli kasvandik. Ta õppis ajal, mil saksa keelt koolis ei õpetatud. Vastuses Õpetatud Seltsi ankeedile kirjutas ta 5. aprillil 1863. aastal:
„Koolmeistre om ammetit oppinu Rauge kihelkonna kirjotuse kolin ja ei oska muud kui ütsinda maa keelt."
Tema vastusest küsimustele palga ja kõrvalameti kohta nähtub, et tasu sai ta koolimaa kasutamise sissetulekust:
„Koolmeistre palk ja moon om walla poolt 7 taalri maa, muud eimidagi."
„Koolmeistre ei tallita omma ammeti man muud ammetit midagi kui ennegi põllumees peäb ollema."
Olgu lisatud, et Jaanipeebu talus sai J. Toom 10 taalri väärtuses koolimaa, nagu see oli ette nähtud. J. Toom alustas lastele kirjutamise õpetamist, ehkki see õppeaine tehti kihelkonna vallakoolides kohustuslikuks alles 1867. aastal. 
Ankeedivastuses tunnistab ta: „Koolilatse opiva ka osast kirjotamist ja rehkendama. (Ent kirjotamise perast ei ole sundust)."
Karl Toomest sai esimene seminariharidusega koolmeister Rõuge vallakoolis.
Jakob Teder, kes aga sai hariduse M. Sperrlingki ja A. Assori käe all, tänab elulookirjelduses oma õpetajaid nende karmi kasvatuse eest. Viletsa õppurina oli ta koolipingis istunud 6 aastat.
„Kooli ajal, kus ma veel rumal olin, pandsin ka mõnikord süüdi mõne koolmeistri pääle, aga nüüd tunnen ma ära, et ma nende vastu sellega patustanud olen."
1912. aastal Jaanipeebu kooli õpetajaks valitud Minna Kõiv osutub üheks kahest naisõpetajast Rõuge kihelkonnas.
Teine neist, Anna Kütt, valiti samal ajal Haanja valla Koke kooli. Seega said esimesed naisõpetajad ametisse seatud nimelt praeguse Rõuge kooli piirkonnas. 1914. aastal alanud maailmasõda avas naistele õpetajatööks avarama pääsu hariduspõllule.
Pastor Fr. Hollmann tunnistas 1913. aasta usuõpetuse aruandes naisõppejõudude suurt võimekust külakoolides ja et nad kooliellu värskust ja rõõmu kingivad. Samas kurdab pastor, et kahjuks olla kahest järgi jäänud vaid üks - teine abiellus. Abielluja oli Minna Kõiv, kuid ta jäi koolitööle edasi kuni 1. oktoobrini aastal 1915.
Eesti Vabariigi ajal liidetakse Jaanipeebu kool Rõuge kõrgema algkooliga. Nõnda sai kahest kohalikust koolist, millest üks kohalik hariduskolle ja teine Võrumaa suurim kihelkonnakool olnud, Rõuge valla 6-klassiline algkool. Viimase järjepidevusarengut jälgides jõuame tänapäeva Rõuge Põhikooli. 
Põgus tagasivaade ei suuda anda terviklikku ettekujutust Rõuge koolide mitmepalgelisest ja mõneti salapärasest minevikust. Mineviku tundmaõppimine peaks olema järjepidev ja süstemaatiline, nõnda et see saaks toetada meid haridusloo keerulise mineviku tajumisel ning toetada meie tänaseid tegusid. Täna näeme, et Rõuge kool on õppetöös ja kasvatuses ning ainelise baasi uuendamisel ajanõuetega kaasas käinud.
Varasemast ajast säilinud punastest telliskividest praeguseks renoveeritud koolimaja sai 1966. aastal juurdeehituse, millele lisandus 2003. aastal ajakohane ja ruumikas spordihoone kompleks. Rõuge Põhikoolis, kus 2008.aasta sügisel asus õppima ligikaudu 170 õpilast ja kus õpetamas 20 õpetajat, antakse uue aastasaja nõuetele vastav põhiharidus ning lähe noortele elukestvaks õppeks. Sellest, et kaasaegses õppetöös väljendub loomingulisuski, pakkus kinnitust Rõuge laste töödest koosneva, järjekorras teise, koolialmanahhi ilmumine.
Aidaku oma kooli mineviku avastamine ja mõtestamine seda tänuväärset tööd jätkata.

sygis.jpg

Kontaktandmed

+372 785 9315 - õpetajate tuba, köök
+372 785 9344 - direktor, sekretär, raamatukogu

 kool@rouge.edu.ee

Haanja mnt 12
66201 Rõuge vald
Võru maakond

 Rõuge Põhikool